INDONEESIA!!!

Tervitused Indoneesiast sõbrad!:) Nagu te kõik juba peaksite teadma siis olen Indoneesias. Indoneesiasse tulin inglase John'iga i ja Maandusime Indoneesia pealinnas Jakartas, kus veetsin 4 ööd. Need ööd ja päevad olid täis peamiselt pidutsemist. Päris hea oli lihtsalt lõõgastuda ja teha pmst mittemidagi:D Lennujaamas saime tuttavaks Kanada-prantslase Alex'iga ja hiljem liitus meie väikese gängiga Hollandi neiu Laura. Selle pundiga veetsime enamus ajast ja pidasime maha ikka meeletud peod. Peale neid päevi Jakartas võtsime odavba rongi Jogjakartasse, mis on umbes 750km kaugusel. Mõtlesime siis, et aitab pidudest ja puhkame natuke, et kohalike vaatamisväärsustega tutvuda järgmine päev. Istusime siis õhtul kohalikus pubis ja uurisime netist, mis järgmiseks teha, kui saime tuttavaks kahe kohaliku selliga. Jimmy ja Eras- kaks täiesti segast ja ülimalt lahedat kaaki. Peale seda tutvustasid nad meid juba oma teistele tuttavatele ja saime tuttavaks ka sakslastega, kes õpivad siin ülikoolis. Sellest esmasest plaanist ei tulnud meil midagi välja ja lõpuks olime ikka klubis. Õhtu jooksul pakkusid kohalikud välja plaani minna Pacitani. See on mingi 3 tunni kaugusel linnast. See on põhiliselt selline surfarite linnake. Paljud inimesed tulevad siia lihtsalt nädalavahetuseks, et nautida neid hiiglaslikke laineid, mis tõid meile ka ühe äärmiselt sita kogemuse. Nimelt ujusime madalas vees, kui tuli üks räme laine lihtsalt ja see kandis meid aina kaldast eemale. Mu sõber John hakkas juba paanitsema ja arvas juba, et me upume ära. Ma üritasin muidugi külma närvi säilitada ja lihtsalt bodysurfingu abil kaldale lähemale saada. Lõpuks kui välja saime oli ikka metsik kergendus küll. Ja peale seda võtsin vastu otsuse veest mõnda aega eemale hoida. See aga ei takistanud mind mägedes looduslikest kuumavee vannidest eemale hoidmast.

Nüüd olen tagasi Jogjakartas. Eile oli aga väga huvitav päev. Nimelt oli mul au võtta osa hindude uusaasta tseremooniast. Riietusime ennast nende usule kohaselt ja kuna me olime ainukesed "valged" seal, siis kõik inimesed olid meist väga huvitatud ja võtsid meid hästi vastu. Aga tseremoonia oli kahes osas. Esimene osa kestis umbes 7 tundi, millest 5 tundi oli enamasti istumine. Kõigepealt selline rongkäigu moodi osa, kus kantakse kurjade vaimude kujusid ümber templi ja lauldakse ja karjutakse. Enamus asjadest ma aru ei saanud aga huvitav oli ikka. 5 tundi umbes istusime maas ja kuulasime preestrite ja teiste tähtsate usutegelaste juttu, millest mina aga midagi aru ei saanud ja küsisin pidevalt indoneesia sõbralt, mis ta nüüd ütles jne. Lõpuks võtsime isegi osa poole tunnisest palvetamisest. See oli minu täiesti esimene kord kui palvetasin:D No tegelt see ei olnud päris õige palvetamine, kuna ma enamus ajast mõtlesin, mis ma järgmiseks pean tegema ja piilusin pidevalt ühe silmaga, mis liigutusi sõber teeb:P Palvetamise lõpus pritsis preester mulle pähe pühavett ja pidin seda jooma ja seejärel, palve lõpetamise tunnuseks on riisiterasid oma oimukohtadele ja otsaesisele panna. Nüüd võin õelda, et mu hing on puhas:)

Tseremoonia teine osa oli kurjade vaimude põletamine. See oli kõvasti huvitavam ja põnevam kui esimene osa. Joostakse umbes 3-4 meetriste kujudega mööda tänavaid ringi ja kõik kohad on täis tulepuhujaid ja muid tegelasi. Lõpuks põletatakse need kujud ära kohas, kuhu ehitatakse uut templit. See tähendab nende jaoks, et see koht on puhas kurjadest vaimudest. Peale seda tegime kaasa veel ühe palvetamise teises templis, kus isegi üks ülempreestritest tuli meiega rääkima ja tundis rõõmu, et me tegime sellise asja kaasa. Igatahes, meie sõber Erass oli väga uhke meie üle:)

Täna külastasime ühte teist templit, kus saime ühe keeristormi osaliseks. See ei olnud midagi väga suurt, aga päris mitme kohviku sildi ja katuse viis ikka minema. Mul on video ka sellest aga selle lisan hiljem youtube või kuhugi;)

Seal templis olime mingi tund aega aga sellest mingi 45 minutit kulus lihtsalt sellele, et kohaikud tahtsid meiega pilte teha. Tagasitulles, tekkisid vihmapilved meie peakohale ja see vihm tekitas mingi 20-30cm veekihi tänavatele. Vahemaa campuse ja templi vahel oli umbes 1,5 tundi mootorattaga aga vihmaga kestis see tripp mingi 3 tundi.

Jõudsime edukalt kohale kuid kohutavalt väsinu ja kurnatuna.

Homne plaan on varahommikul ärgata ja minna vulkaani vallutama, mis on aga päris ohtlik juba, kuna see vulkaan on aktiivne hetkel ja tuhka tuleb välja juba.

Aga niipalju veel Indoneesiast, et see tundub ikka täiesti hämmastav maa. Inimesed on kõik ülisõbralikud. Inglise keelt räägivad päris paljud ja nad tulevad pigem ise sinu juurde, kuna tahavad õppida keelt. Maa ise on odav. Praegu me ööbimise eest ei pea maksma, kuna Jimmy andis meile oma toa university campus'es. Aga üldiselt on korraliku hosteli hind mingi 30 000 rubiah, mis teeb umbes 35 eeku või nii.

Aga mis siis ikka, kuna ema mul kurtis, et mu postitused on liiga pikad ja ta ei viitsi nii pikki lugeda siis üritan edaspidi lühemaid teha. Kuid tavaliselt ma ei suuda, kuna nii palju oleks kirjutada ja rääkida lugusid Indoneesia kohta.

Aga lisasin küsitluse ka paremasse serva, kuna mu mom kurtis, et kui postitused liiga pikad siis ta ei viitsi neid lugeda:D

Andke siis märku, missugune peaks olema postitus.

Üritan vaikselt pilte ka netti üles lasta, esimesed pildid on siin ;)

Kui kellegil kunagi vaja peaks minema, siis mu indoneesia number on +62082140694506

Igaljuhul jah, olge tublid ja järgmise korrani;)